Üks kehv uudis ka: minu digikas andis reisi teisel päeval juba täiesti ootamatult otsad. Probleem peaks mälukaardis olema. Üritan lähiajal uue mälukaardi osta. See ka siis põhjus, miks mul ühtegi pilti reisist veel avaldatud pole. Eks ma pean siis 1001 sõna iga pildi asemel kirjutama või nii. ;)
Igatahes...
Finnair hellitas mind Delhi lennukis päris hästi. Pakkus maitsvat toitu. Mul oli täisreguleeritav tool niiet sai väga hästi magada ja olin sattunud istuma 1 ägeda India-Norra naisterahva kõrvale, kellega päris palju sai põnevatel teemadel juttu ajatud. Baljinder Kaur kolis oma mehega 20 aastat tagasi otse Indiast Norrasse ja alustasid nullist. Nüüd omavad nad ühte Burger Kingi restorani Oslos ja elavad üpris hästi. Kõige pullim oli see, et jutu käigus tuli välja, et terve suure India peale on meil sama marsruut. Nimelt läks ta pärast lendu peaaegu samasse kohta, kus minagi plaanisin minna ehk kõigest 20 km eemale minu sihtkohast Pathankotist. Suure India peale on see päris naljakas kokkusattumus. Siiski oli tal "kahjuks" veel plaanis külastada oma õde Delhi lähedal ja käia tee peal veel mitmest kohast läbi jne ning mul polnud mõttet end tema auto peale sokutada. Btw Baljinderil oli väga kena tütar ka kaasas. Tegemist ühe kenaima hindu neiuga, keda reisi jooksul kohanud olen. :)
Saabumine Dehi Indira Gandhi lennujaama
Delhis mõistsin kohe kui suure linna ja maaga on tegu. Juba lennujaam oli nõnda suur, et pagasi kätte saamiseks pidi vähemalt 1 km jalutama. Õnneks oli olemas travellator ehk liikuv põrand, mis liigub sinu eest ja aitab pikkades koridorides liikumisaega ja vaeva vähendada.
Juba travellatoril nägin kui ebaloogiline India on. Mingi hindu mees kõndis oma kohvriga selle liikuva põranda kõrval terve tee ja täpselt sama kiiresti kui mina liikuval põrandal ise samal ajal kõndides edasi liikusin. :D Ilmselt oli tegu lihtsalt spordihuvilise meesterahvaga.
Kott käes hakkasin otsima transpordi võimalust Pathankoti linna, mis asub 500 km Delhist põhjas ja kus ootas mind mu sõber Simrjanot, keda ma sügisel Tallinnas Hostel Euphorias (koht kus ma elan) kohtasin. Kohe tulid ligi turbanites mehed (sikhid), kes lubasid mind 1000 ruupia eest viia Jalandhari linna, mis asub kõigest 120 km kaugusel Pathankotist ja jääb tee peale. Kuna sõber oli mulle soovitanudki osta pilet esialgu Jalandhari, siis olin nõus ja ostsin pileti ära. See oli siis 250 krooni Eesti raha või nüüd siis juba 16 eurot. Kuna bussini oli veel aega nii 50 minutit, otsustasin end tualetis veits pesta pärast pikka reisi (mingi 24h vähemalt jutti) ja midagi lennujaama kohvikust hamba alla võtta. Mõeldud - tehtud. Tagasi tulin täpselt õigel kellaajal kokkulepitud kohta, aga mida enam ei olnud, oli buss. Küsisin siis, et mis värk on ja sain teada, et buss oli just ära läinud ja mind oldi veel tagagi otsitud. Järgmine buss pidi minema nii umbes 26 aasta pärast. Õnneks sain vähemalt oma raha tagasi.
Algas Delhi vallutamine
Nüüd ei jäänudki muud üle kui sõbra antud juhiste järgi sõita Kazhmiri Gate ISBT-sse, kust lähevad bussid Pathankoti linna. Nii kui buss lennujaamas lahkus hakkasin nägema ja kogema tõelist Indiat. Vaesus, olematud liiklusreeglid, räpasus, temperament jne. Ühesõnaga sain aru, et nüüd väljusin tsivilisatsioonist ja kes kurat teab millal sinna tagasi jõuan. Siiski ei osanud ma iial arvata, et siin asi ikka nii hullumeelne, vastuoluline ja teistmoodi on.
Seiklused Kazhmiri gate'is
Nonii. See on siis üks paljudest bussijaamadest Delhis. Ja pean ausalt tunnistama, et need 2 tundi , mis ma seal veetsin, olid ikka päris hirmutavad. :D
Kazmiri värav oli tõeline õudukafilm. See oli üks väga väga väga suur hoone, kus oli kõik maha lammutatud, kus olid liivapõrandad, käis mingi ehitustöö, mõnest kohast tilkus vett, uhus tuul, liikumistrajektoor oli üle porilompide, läbi sopa, täis kerjuseid, inimesed ei näind välja väga usaldusväärsed jne. Ühesõnaga suht pekkis koht, kuhu väga enam sattuda ei tahaks.
Ligi tund aega kestnud bussisõidu ajal tutvusin ühe hinduga, kes ütles, et ta läheb sinna Jalandhari, kuhu mul ka sisuliselt minna vaja oli. Haakisin end talle sappa ja jõudsin temaga õige peatuse juurde. Ta küll inglise keelt väga ei osanud, aga midagi natukene ikka mõikas. Seega selle meeletu kisa, lärmi ja rüselemise sees suutis ta mulle enam-vähem ära seletada, et palju maksab pilet ja kust buss läheb. Siiski eriti aru ma ei saanud ikkagi. Niipalju mõistsin, et buss läheb 45 minuti pärast ja läheme sellele koos. Esialgu ootasime siis koos nii 15 minutit. Selle ajaga suutis ta endale mingi mõttetu käekella osta 100 ruupia eest (25 EEK) ja oli väga õnnelik, et nii hea diili sai. See müügimees pakkus mulle ka seda kella, aga ma ei tahtnud seda osta. Siis vahepeal nö minu ustav abimees kadus lihtsalt mingiks 10 minutiks ära ja ma olin jälle segaduses, et kuhu siis minna, mis bussi peale, millal jne. Busse oli seal tõesti palju ja valitses tõeline kaos niiet mul oli peaaegu, et võimatu aru saada, kuhu bussi peale minema peaks. Usaldusväärseid inimesi, kes oskaks mingit väärt nõu inglise keeles anda ka ei kohanud. Seega olin paraja pigi sees.
Aga siis ilmus järsku minu ustav abimees jälle laest tilkuva linnusita saju vahelt välja ja ütles mulle Hello vms. Eks siis olime jälle paar mintsa koos ja palusin tal oma kotti valvata, et enne ülipikka (nii 8-12h) bussisõitu saaksin vetsus ära käia. See oli 1 halvimaid otsuseid terve minu senise reisi jooksul! Õnneks läks kõik hästi ja ülimalt sitasest (kuid India kohta luksvetsust) tagasi tulles oli õnneks kogu minu varandus ikka veel alles. Aa jaa vetsus üritas mind rahaküsija täiega tõmmata ka, aga sain siiski 100 ruupia asemele 10-ga vetsus ära käidud, mis oli ka niikuinii tillist tõmbamine, aga õnnneks mitte nii suur.
Siis olin veel paar mintsa oma uue ustava sõbraga koos, aga ta kadus jälle täiesti ootamatult ära ja rohkem ma teda ei näinudki. Ilmselt läks bussi peale, aga unustas vist ära või teda ei kottinudki, et ta mind aidata lubas. Eks ta arvas, et eks ma saan isegi aru, kuna kõik on nii lihtne ja loogiline juu. Kuna Euroopas ta käinud polnud, siis ilmselt ei osanud ta aimatagi milline kaos see kõik oli minu jaoks. Inimesed siplevad ringi, karjuvad, laulavad, iga minuti tagant tuleb sinu juurde kerjus või müügimees ja üritab tillist tõmmata. Piletite ostmine käis ka nii.. Ooota ma nüüd kirjeldan seda nii nagu oleks see Tallinna bussijaamas. Keegi karjub: "Nüüd saab osta pileteid Tartusse!" ja siis kõik inimesed jooksevad karjudes kassa juurde rahatähed näpus, tõukavad üksteist eemale, karjuvad, karjuvad, karjuvad. Huhh...see oli ikka paras šokk minu jaoks. :D
Ma olin jällegi segaduses, et mida siis edasi teha ja kuidas kurat ma selle õige bussi ikka leian ja kuidas ma sinna pileti saan. Kuna olin reisist tohutult väsinud ja kellaaeg oli ka juba hiline ehk umbes nii 15, siis otsustasin, et otsin pigem mõne hea hosteli, kus ennast välja magada ja siis liigun edasi.
Tee hostelisse ja riksa
Valisin hosteli oma reisijuhiste järgi välja, aga siis nägin üht itaalia naist, kes tundus väga kodus olevat Delhiga ja küsisin talt nõu ning ta soovitas mulle üht hostelit ja sinna ma suunad võtsingi.
Tellisin siis koheselt endale riksa (vt pildil)
Riksaga sõitmine oli Delhi pöörases liikluses ikka suht vinge tegelt. Mingeid reegleid pole ja kõik panevad ikka täiega. Ma usun, et igal Delhi liikleja võiks täiesti vabalt autoralli maailmameistriks tulla. Naljaks oli ka see, et mõne riksa pealt võid sa leida täitsa vabalt mingi 15 inimest, kuigi nt mul oli juba enda riksas 1nda olles juba kitsas. :D Veel on vinge see, kuidas terve pere mahub ka motikale ära. Nägin, kuidas ühe väikse (pere)võrri peal oli nii 4 liikmeline pere. Väga naljakas oli, aga kohale ma jõudsin. :D
Hosteli elu
Hostel, kuhu itaallana mul soovitas minna asus backpackerite getos ehk siis seljakotireisijate ghetos ehk linnajaos, kus on hästi palju turiste liikvel ja kus on ka palju hosteleid. Esimene tuba, mida vaatasin oli täitsa euroopalik ja korralik, aga maksis ka 1000 Rs (250 EEK) öö, aga seda raha ma ei tahtud välja käia. Sealsamas kõrval oli aga 1 teine hostel, kus oli tuba saada 300 Rs eest. See oli muidugi üks kõige sitasemaid ja koledamaid hostelitubasid, mida ma elus näinud olin, aga kuna raha säästa oli tarvis, kell oli hiline ja oli vaja lihtsalt kohta, kus välja magada, siis otsustasin selle ära võtta.
Toas polnud ühtegi akent, seinad olid kõik plaaditud, oli külm ja rõske, haises, voodipesu oli räpane ja plekine ja vannituba nägi väga kehv välja. Siiski headeks plussideks oli sooja veega dušš ja vetsupaberiga WC.
Enne pikka uinakut sain all korrusel ka 25 Rs eest tunnis netis käia ja kõigile teada anda, et olen ikka elus ja terve. Kõige suuremaks üllatuseks avastasin, et minu sõber, kes mind Pathankotis ootas, ei olnud saanud kätte ühtegi smsi, mis ma olin saatnud ega ka minu kõnesid. Seega polnud tal õrna aimugi, et kus ma olen ja mis ma teen. Samas polnud mina kätte saanud ka tema smsse ja kõnesid. Ta oli saatnud mulle väga nördinud kirja Facebookis. See tegi tuju täitsa halvaks.
See selleks...läksin magama ja ärkasin mingi öösel kell 1. Mõtlesin, et lähen linna ja äkki kohtan teisi välismaalasi ja teeks midagi lõbusat nt pidu. Panin ennast valmis, astusin hosteli hoovist tänavale ja seal kus oli päeval käinud megamelu oli öösel ainult paar hulkuvat koera, pimedus, sitt ja tühjus. Seega täna jäi pidu ära ja läksin tagasi hosteli, võtsin oma läpaka, istusin netti ja hakkasin mõtlema, et mida järgmised päevad teen.
Esialgu plaanisin jääda Delhisse kuni 2. jaanuarini, sest ilmselgelt ei tahaks juu aastavahetust mööda saata bussis istudes. :D
Siis tuli aga mul plaan läbida see vahemaa lennukiga. :) Tsekkisin Internetist ajaplaane ja hindu ja tegin kiire kontrollkõne ning sain teada, et lennuk läheb kell 10.40 hommikul ja maksab 3200 ruupiat. Vabsee hea diil arvasin ma ja võtsin takso lennujaama.
Tohutud seiklused lennujaamas ja lend tundmatu lendava objektiga
Lennujaama jõudes avastasin, et vahepealse tunni ajaga on lennupileti hind peaaegu, et kahekordistunud ja maksab nüüd 3200 asemel 5200. Aga kuna olin juba otsustanud lennukiga minna, polnud enam midagi teha ja pidin pileti ära ostma.
Pilet käes hakkasin otsima, et kust ma siis saaksin lennuki peale minna ja see ma ütlen teile oli üks väga väga SUUR katsumus.
Lühidalt:
1. Minu lennu kohta ei olnud infot mitte ühelgi teadetetahvlil, kus jagatakse infot lendude kohta
2. Üks infopunkt ütles, et lend läheb kell 12.30 hoopis ja check in on terminalist F ja siis minut aega hiljem teise käest küsides öeldi, et läheb ikka 10.40 ja terminal on E ja kolmas ei osanud üldse midagi öelda.
Seega tohutu peavalu mehele, kes oli väga magamata ja väsinud.
Õnneks sain vahepeal vähemalt sõbrale ära helistada telefoniautomaadist ja öelda, et olen tulemas lennukiga ja maandun pärastlõunal.
Võitlus jätkub ...
Umbes 1,5h võitlemist, 30 min magamist pingil ja lõpuks leidsin õige terminali ja check ini tegemise leti. Läksin oma piletiga sinna, aga siis ütles teenindaja: "Sorry Sir, there is a problem with your ticket." Ma ei jäänud selle vastusega rahule kuna lennule oli vaja jõuda ja siis lihtsalt pärisin uuesti kuni lõpuks sain vastuse "Wait here." ja umbes 1h pärast ootamist check-in laua taga :D sain oma pardakaardi kätte. See oli tõesti halenaljakas. Nt Riias võttis mul check-ini tegemine aega 30 sekundit, aga siin oli see 1h ja meeletu rüselemine ja enda õiguste eest võitlemine.
Arvasin, et ongi kõik ja nüüd lähen oma värava juurde lendu ootama, aga minu õnn jäi üürikeseks. Pärast megaturvakontrolle (need on päris tõsised sealmaal) jõudsin oma värava juurde suht normaalsel ajal, aga seal oli positsoonid hõivanud üldse üks teine lennukompanii ja minu lennu tulekust polnud seal jälgegi. Lisaks polnud minu lennust endiselt infotahvlil ka mingit infot tekkinud. Hakkaski tekkima veelgi rohkem tunne, et olen ostnud koha UFOle. :D
Küsisin siis selle teise lennufirma töötajalt, et kus minu värav siis on ja ta ütles, et mine vaata naaberväravat. Läksin sinna aga ennäe üllatust - seal polnud peale 2 väga uudishimuliku politseiniku mitte kedagi. Küsisin siis neilt ja nad kutsusid kohale mingi erariietes tädi, kes võttis teenindusleti taga positsiooni sisse ja ütles mulle, et just siit lähebki lend Pathankoti. Kuna Indias kedagi usaldada pole mõttet, siis küsisin veel paari inimest kuni lõpuks mõistsin, et ilmselt peab seda tädi usaldama, sest enam muud üle ei jää.
Ja nii 10.40 olingi oma UFOs ja ootasin lendu Pathankoti. Kuna ka UFOd vajavad õhku tõusmiseks kellegi luba, siis pidime veel lennukis nii 30 mintsa ootama kuna lõpuks õhku tõusime. Kogu selle aja olin veel täiesti hirmul, et nüüd öeldakse: "Meie UFO ei saa täna õhku tõusta. Palun väljuge lennukist." Õnnneks seda ei juhtunud ja selles kolisevas, räpases ja väga tillukeses lennukis algas minu sõit Pathankoti. Soovisin endale õnne võidu puhul ning head und ja ärkasin juba Pathankotis.
Muljed Pathankotist
Kuna Pathankot asub 30 km kaugusel Pakistanist, kellega India ikka päris palju madistanud on, siis on terve linn täis sõjaväebaase ja sõdureid. Isegi lennuväli, kus ma maandusin, on tegelikult sõjaväe oma.
Esimene mulje oli hea - lõpuks ometi pärast hullumeelset Delhit olin ma rahulikus kohas. Päike paistis, terve lennujaam oli tühi ja justkui ootas ainult meie lendu. Olgu kui nüüd jätta välja 3 tühja ruumi valvanud sõdurit, siis oli ruum täiesti tühi. :D
Lennujaamas oli mul sõber vastas ja sõitsimegi koos tema poole.
Pathankot ei pretendeeri just maailma ilusaima linna tiitlile. Nagu Indiale kohane on kogu elu siin täiesti pohhuistlik. Enamus maju näevad välja sellised nagu kukuks nad 5 sekundi pärast kokku ja tänavad on räpased ja liiklus on täiesti ebaloogiline. Tänavatel on kodutud lehmad ja pullid, mingid lapsed teevad nurga peal lõket, mingi vanakene soojendab teisel pool teed lõke peal oma varbaid, riksad sõidavad kandamiks 15 inimest.
btw autoga siin sõita ei soovita, kui signaal ei tööta. Signaali peab laskma enne iga kurvi ja ka iga kord kui arvad, et keegi sinu jaoks vale koha peal on. Täiesti koomiline on see signaalitamine. :D
Simrjanot, minu sõber siin on edukas ärimees, kel plaanis suve algul avada Tallinna kesklinnas India kiirtoidu koht, mis hakkab olema Bollywoodi teemas. Ta elab koos vanematega ja nende maja on Pathankoti kohta isegi täitsa viisakas, kuigi lääne inimese jaoks võiks see muidugi täiesti vabalt olla ka lehmalaut. Siiski väga kena maja võrreldes teistega. Simrjanjot ütles ka, et nende krundi väärtus koos majaga (mingi 200m2) on ligi 150 000 EURi. Olen kindel kui näidata mingile suvalisele läääne ärikale selle krundi pilte, siis ei oleks nõus ta selle "prügimäe" eest maksma rohkem kui 50 000 EURi. :D. Maa on Indias väga hinnas.
Majas on soe vesi, euroopalik wc, wifi internet :), eraldi tuba mul ja muidugi ei saa mainimata jätta ülimaitsvaid India-päraseid toite, mida Simrjanjoti ema meile iga päev valmistab. Need on lihtsalt niiiiii head. Loodetavasti saate samu roogu varsti Tallinnas Simrjanjoti baaaris maitsta. ;)btw ma kartsin väga, et toidud siin on väga vürtsised ja ma ei suuda neid süüa, aga tegelikult on toidud väga oskuslikult maitsestatud. Nad on küll teravamad kui meie omad, aga täiesti talutavad isegi minusugusele terava toidu vältijale.
Ainukene probleem, mis majaga on, on see, et vaatamata suurtele investeeringutele ja äridele, mida nad üle maailma teevad, ei ole nad viitsinud paigaldada oma majasse küttet ja osta mitte ainsatki puhurit. Kuna väljas on päeval ainult max 15 ja öösel nii 5 kraadi sooja, siis on tegelt siin päris külm olla. Siin nüüd ninanips kõigile neile, kes arvavad, et ma siin suvitan. :D Aga mis teha..see on India - täiesti ebaloogiline maa. :) Öösel magama minnes panen selga 2 särki, pikad dressid, 2 paari sokke, mille otsa tõmban oma labakindad (jalad näevad siis eriti koomilised välja :D), sest villased sokid jätsin maha ja pähe panen mütsi ning peale tõmban 2 vatitekki. Sõltuvalt tujust jätan ka vahest pusa selga. Nõnda on juba päris soe magada. :)
Väga mehine aastavahetus
Jätkub varsti ...
Seiklus missugune ;)
ReplyDeleteIgatahes oled suutnud väga hästi Indiat edasi anda...Igatsen juba enda reisi ka :))