Olen koolis, järsku peavad kõik õpilased bussidesse asuma. Nii tehaksegi ja vägesid juhatab vene keele õpetaja S.Kirsis. Sõidetakse, tehakse nalja ja kõik on häpid. Aga mina aiman miskit halba. Küsin endalt, et miks vene keele õpetaja nii saladuslik on ja miks me sõidame ilma igasuguse eelinformeerimiseta just ida poole ehk Venemaale. Siis järsku lahvatab mul peas meeletult hirmus mõte, et minu vanaisa perekond ju küüditati Venemaale. Ilmselt tehakse minuga ka nii. Olen paanikas. Ei tea mis teha. Mõtlen ja mõtlen, aga lahendust ei leia. Kuid oh imet. Kuna õpilased ehk tulevased Siberi asukad ei saa olukorra tõsidusest aru, otsustasid Kirsis ja tema kaaskond Rakvere kaubanduskeskuse juures poe- ja vetsupeatuse teha. Nüüd jätsin endale 2 valikut: kas loota, et midagi koledat ei juhtu ja olla edasi bussirahvaga või üritada põgeneda ja päästa, mis päästa annab. Nimelt tuli mulle meelde, et minu tädi oli ka ära põgenenud küüditajate käest. Eemaldusin aeglaselt seltskonnas ja pistsin tuhatnelja punuma. Bussijuht aga märkas mind ning hakkas mind taga ajama. Jooksin meeletul kiirusel üle aedade ja müüride. Hundikombel jälitas mind bussijuht. Täiesti meeleheitlik võidujooks oli see. Just nagu elu ja surm oleksid mängus. See surmajooks kestis ligi tund. Kuid äkitselt olin ma mingi tiigi juures tupikus. Täiesti hirmus, ei tea mis nüüd saab. Kas see ongi kõik? Kas mind mõrvatakse nüüd? Ja järsku tundusidki olema minu lootused kadunud, sest bussijuht haaras minust kinni. Nüüd tabas mind taas õnnenool. Nimelt liikus buss ainult kindlas ajagraafikus ning mind ja bussijuhti oli maha jäetud. Edasi täpselt ei mäleta, aga ilmselt lasi bussijuht mul minna. Peagi olin tagasi Tartus Creppi kohvikus ning rääkisin oma üleelamistest teistele inimestele.
PS. See oli minu viimati nähtud unenägu. :D
No comments:
Post a Comment